Uuringu eesmärk oli analüüsida, kuidas põllumajandustavad ja toetused mõjutavad nende populatsioone ja hinnata kimalaste arvukuse ja liigirikkuse muutusi erinevates Eesti piirkondades. Uuringusse kaasati Kesk- ja Lõuna-Eesti piirkonnad, kus kimalasi loendati igal aastal kindlatel seireradadel.
METKi agroökoloogia valdkonna peaspetsialist Anu Tiitsaar rõhutab vajadust jätkata kimalaste seiret ja rakendada loodussõbralikke põllumajandusmeetmeid. „Põllumajandusmaastike elurikkuse mõõtmine on esmavajalik tegevus – ainult nii saame öelda kas ja kuidas toetusmeetmed mõjutavad elurikkust. Võib öelda, et toetusmeetmed aitavad tõepoolest kaasa nende liikide säilimisele ja elupaikade kaitsele,“ kinnitab Tiitsaar. „Looduskaitse ei pea olema aga alati väga suurtel pindadel. Tegelikud saavad inimesed ise samuti panustada, istutades oma aedadesse kimalastele sobivaid taimi ja vältides pestitsiidide kasutamist.“
Kimalaste arvukus ja liigirikkus
Uuringu andmetel on kimalaste koguarv ja liigirikkus piirkonniti ja toetustüübiti erinev. Lõuna-Eesti põllud on väiksemad, maastik mitmekesisem ning piirkonnas on rohkem MAHE ja KSM toetuse taotlejaid. See kõik tähendab, et selles piirkonnas on kimalaste liigirikkus üldiselt kõrgem, kui Kesk-Eestis. Samas on Kesk-Eesti kimalaste loendusnäitajad stabiilsemad kui Lõuna-Eestis, kus esineb suuremaid kõikumisi aastate vahel.
Mõju põllumajandustavadele
Kimalaste arvukus ja liigirikkus on seotud piirkonna põllumajandustavade ja toetustüüpidega. Loodussõbralikumad põllumajandusmeetodid, nagu mahepõllumajandus ja keskkonnasõbralik majandamine, on aidanud säilitada kimalaste mitmekesisust. Mõlemas piirkonnas on kimalaste arvukus üldjuhul kõrgem just MAHE ja KSM toetuse taotlejate põldudel.
Elupaikade kvaliteet
Kimalaste elupaikade kvaliteet, sealhulgas põlluserva rohumaaribade laius ja niitmine, mõjutab otseselt nende arvukust ja liigirikkust. Laiemad ja harvemini niidetud rohumaaribad pakuvad kimalastele paremaid elutingimusi, sest seal on rohkem peidupaiku ning õitsvaid taimi.
Taimeliigid
Uuringus tuuakse esile taimeliigid, millel kimalasi kõige sagedamini kohati, andes ülevaate nende eelistatud toitumisallikatest. Ülekaalukalt kõige populaarsemad toidutaimed on ristikud (eriti aasaristik) ja harilik hiirehernes. Kimalasi kohati palju ka jumikatel, ussikeelel, ohakatel ja villtakjal.
46 817 kimalast
Seireperioodil 2009–2023 loendati kokku 46 817 kimalast, kellest Kesk-Eestis 32% ja Lõuna-Eestis 68% ning toetustüübiti 37% mahepõllumajanduslikel (MAHE), 38% keskkonnasõbraliku majandamise (KSM) ja 25% ühise pindalatoetuse (ÜPT) aladel. Kokku on uuringu raames kohatud 21 liiki kimalasi. Eestis on kokku teada 28 liiki kimalasi.
Loendatud isenditest olid seireperioodil 2009–2023 kõige arvukamad kivi-, maa-, põld-, aed-, soro, tume- ja metsakimalane. Isendite arv suhtena kogu loendatud isendite arvu näitab negatiivset trendi hallkimalasel, Kesk-Eestis lisaks aed- ja Lõuna-Eestis ristikukimalasel. Viimased kaks liiki on pikasuiselised ning seega väga olulised, kuna suudavad tolmeldada ka pika õieputkega taimede õisi. Suhteline arvukus on kasvava trendiga Kesk-Eestis soro- ja arukimalasel, Lõuna-Eestis uru- ja nõmmekimalasel.
