Mida peaks teadma enne kui kartulid maha panna?
Kõigepealt tuleb jälgida seda, missugune on olemasoleva aia või põllu muld. Kuigi kartulit peetakse väga kohanemisvõimeliseks, on ikka kindlad nõudmised ökoloogiliste tingimuste suhtes. Kartulile sobivad hästi õhustatud, kergesti soojenevad, piisava niiskusvaruga ja vähese kivisusega mullad. Mida paksem on huumuskiht, seda parem. Raske savimuld ei lase mugulatel hingata liigse vee tõttu või kuival perioodil kuivab kivikõvaks. Liivmullad võivad osutuda kartuli jaoks liiga kuivaks, tekitades põuakahjustusi. Kui aias ei ole muld sobiv, siis saab teha kõrgpeenraid, luuakse kartulile sobivad kasvutingimused. Kartul on nõudlik veel mullahappesuse suhtes. Kõige tervemad ja kärnavabad mugulad kasvavad pH 6,0-6,5. Seda nimetatakse nõrgalt happeliseks mullaks. Happesust saab hinnata nii testeriga kui ka seal kasvavate taimede järgi. Happelisel mullal võib tuntud umbrohtudest leida põldrõigast, väikest oblikat, põldkannikest ja sammalt, aluselisel ehk leeliselisel mullal kasvavad humallutsern, rakvere raibe, põldsinep. Neutraalsel ja nõrgalt happelises mullas tegutsevad rõõmsalt vihmaussid ja seal kasvavad heameelega piimohakad. Mulla happesuse muutmiseks on võimalik kasutada klinkritolmu, dolomiidijahu, paekivijahu, tolmpõlevkivituhka. Väikeaias piisab mõnikord ainult orgaanilisest väetisest (kompost, puulehed, puutuhk), vältida tuleks happeliste väetiste (lämmastik- ja kaaliumväetised) liigset kasutamist.
Kartul vajab oma kasvuks väga palju toitaineid. Kunagi ei tohiks kartuli vagudesse panna värsket sõnnikut, mis soodustab pigem pealsete kasvu ja loob paremad tingimused mugula haigustele. Kasutada komposti ja juba nn laagerdanud sõnnikut. Mineraalväetised peavad olema kloorivabad ja kartulile sobilikud, see info on kindlasti pakendil olemas. Saadaval on ka mahedalt kasvatamiseks mõeldud väetised (näiteks Must Pärl), mis on looduslikud ja sõbralikud nii mullale kui kasvatajale.
Kuhu kartul maha panna?
Järgmisena on oluline teada, mida kasvatati eelmisel aastal samas kohas või ei kasvanud seal midagi, kuhu on sellel aastal plaanis kartulimaa rajada. Palju räägitakse eelviljadest (külvikorrast) ja taimede sobivusest naabriteks. Kartulit võib maha panna põldudele, kus on eelviljaks olnud teravili, eriti hästi sobivad rukis ja kaer. Samuti sobivad eelviljadeks kõik liblikõielised kultuurid. Ettevaatlik peab olema kõrrelisi sisaldava rohumaaga. Tavaliselt leidub seal orasheina, see aga on maiuspalaks naksurlaste vastsetele, keda nimetatakse traatussideks (mitte kiduussid). Peale heina hävitamist jäävad vastsed lemmiksöögita ja nad on kohanenud toituma kõigest, eriti kartulist, aga nad ei põlga ka salatijuurt ja teiste köögiviljade juuri ja juurvilju, mida meiegi soovime oma peenralt saada. Kasvunaabrite suhtes on kartul leplik, talle sobivad naabriks enamus köögivilju. Tema naabrusse ei soovitata aga panna tomatit, paprikat ja tubakat, kellega tal on sarnased kahjustajad. Veel ei sobi kartuli naabriks kurk jt kõrvitsalised.
Millist sorti kasvatada?
Esmalt tuleks arutada perega, missuguste omadustega kartul enim maitseb ja muidugi on oluline, milliseid toite toidutegija armastab kartulist valmistada ning millised on pere lemmikroad.
Oluline on endalt küsida, kas ma soovin näiteks oma-kasvatatud kartulit süüa ainult suvel ja sügisel, võttes seda otse peenrast või tahan kasvatatud tarbida niikaua, kui seda jagub. Suurema koguse kasvatamine nõuab muidugi juba kartulile sobivate tingimustega hoiukohta.
Kartulikasvataja hea rusikareegel – mida tasuks kõigil järgida – on, et kasvatada võiks kolme sorti.
Üks sort, mis on kiire algarengu ja kiire kasvuga – seda saaks tarbida varakult kohe suvel. Sortide valik on lai: "Flavia", "Arielle", "Solist", "Ranomi" uuematest "Red Sonia" ja "Sanibel", ning kes eelistab eestimaist, võib panustada kartulile "Maret".
Teised kaks sorti võiks olla pikema kasvuga, mida saab koristada augusti lõpus või septembri alguses, kui ilmastik pole veel kartulit haigustega päris ära kiusanud, kuid samas mugulatel on koor juba enam-vähem kinnistunud. Need sordid võiksid olla erinevat kasutustüüpi, et oleks võimalus valmistada erinevaid toite. See, mis sobib keedukartuliks ei pruugi sobida küpsetamiseks ega pudru valmistamiseks.
Sordi valikul tuleb mõelda ka haiguskindlusele. Kui soovitakse kasvatada lehemädaniku kindlamaid sorte, peaks eelistama kartuleid "Anti", "Ando", "Reet" ja üsna hiljuti levima hakanud "Alouette".
Mõistlik on kasvatada Eesti kartulisorte, mis on aretatud meie tingimustele vastavalt.
Kogemused näitavad, et iga sort käitub erinevates kasvukohtades erinevalt ja kõik tingimused mõjutavad nii tema kasvamist kui tulevase toidu maitset. Päris universaalset sorti pole olemas.
Kui eesmärgiks on süüa hästi kiiresti enda kasvatatud magusaid mugulaid, siis tuleb kartulid panna aegsasti idandama või soetada idandatud mugulad kogenud kartulikasvataja käest. Ettekasvatatud mugulate maha panekul tuleb olla ettevaatlik. Muld peab olema soojenenud 8–10 kraadini ja kindlasti tuleb kaitsta juba tärganud kartulitaimi juhuslike öökülmade eest tõhusa kattelooriga.
Praegu populaarsetes kogukonnaaedades võiks rohkem omavahel suhelda, et kes millist sorti kasvatab, kui terve on maha pandav seeme jne. Omavahel peaks jõudma selgusele kasvatatavate kartulisortide haigusresistentsuses, et ei tuleks halva üllatusena, kui nõrgemad sordid on nakatunud, sest siis on tõenäosus haiguse levikuks suur.
Populaarsust on võitnud ka kartuli kasvatamine põhus. Kindlasti on selle eelduseks kvaliteetse põhu olemasolu ja seda peab olema piisavalt, et katta kartul paksu põhukihiga – et kartulid ei muutuks roheliseks. Seda meetodit kasutanud kasvatajad on öelnud, et ilma mullatöödeta on küll mugav, aga mugulad jäävad paraku väiksemaks.
Rõdudel ja terrassidel pottides kasvatades peab meeles pidama, et valida tuleb sordid, mis kasvatavad mugulad otse pesa alla, mitte ei ajaks stooloneid laiali. Sellisel juhul jääb pott kitsaks ja loodetud saak saamata. Samuti ei tohi potid üle kuumeneda ja läbi kuivada, niiskuse jälgimisel tuleb olla eriti hoolikas. Potis sobivad kasvama sordid nagu: "Solist", "Red Lady", "Esmee" ja "Maret".
