Mütseeli tellimine
Austerserviku (Pleurotus ostreatus) ja lõvilaka (Hericium erinaceus) kultuuri ehk mütseeli tellimiseks palume saata tellimisleht e-posti aadressile [email protected]
Tasumine mütseeli eest toimub ülekandega Maaelu Teadmuskeskuse poolt esitatud arve alusel. Arve saadame e-postiga.
Mütseeli ettevalmistamine võtab aega u 2-3 nädalat ning selle väljastamine toimub vastavalt tellimuste saabumise järjekorrale. Tellimus on võimalik kätte saada METK laborikeskuse proovide vastuvõtust (Saku, Teaduse 4) või saadame selle kliendile sobivasse Omniva pakiautomaati.
Pakiautomaadi saatekulud katab klient saadetise kättesaamisel.
Ühest kilost mütseelist piisab umbes kahele keskmise suurusega pakule.
0,5 kg lõvilaka või austerserviku seenekultuuri teradel maksab 11 eurot (13.65 koos km-ga).
Austerservik (Pleurotus ostreatus) köidab seenesõpru väga hea maitse ja aroomi, mitmekülgse kasutamise ja lihtsate kasvatamisviiside tõttu. Looduses võib austerservikut leida augustist oktoobrini mitmesugustelt lehtpuudelt ja nende kändudelt.
Seene viljakehad koonduvad tihedatesse põõsasjatesse kogumikesse, mis kinnituvad enamasti tüvede ja kändude külgedele. Üksik viljakeha on lühikese ja lihaka jalaga, mis läheb sujuvalt üle laskuvateks valgeteks või kreemikateks eoslehtedeks.
Kübar on ebakorrapärase kujuga või keeljas, vanemalt lainetava servaga, 5-15 cm-se läbimõõduga. Ülapoolel on see sile, paljas ja nõrgalt kleepuv. Värvus on muutlik - tumehallist sinkja kuni kollakas- või valkjashallini, millele võivad lisanduda veel rohekad toonid. Valminud eostolm on valge või kreemikas.
Austerservikut võib kasvatada lehtpuude kändudel, pakkudel, saepurul, õlgedel ning paljudel teistel tselluloosirikastel segusubstraatidel.
Pakkudel kasvatamine on austerserviku lihtsaimaks ja loodusest kopeeritud kasvatamise viisiks. Parimad on papli ja haavapakud, hästi sobivad aga ka paju, remmelgas, kask, lepp jt.
Seenepaku sobivaim pikkus on 25-30 cm ja jämedus 10-20 cm. Puu peab olema värskelt saetud ja terve, teistest puidulagundajatest-seentest kahjustamata. Oluline on, et mütseelikultuur satuks heasse kontakti puhta puiduga.
Saagides ära paku otsast 5 cm paksuse ketta pannakse see aluseks. Kaetakse 1 cm paksuselt mütseeliga ja peale pannakse kahest otsast puhastatud pakk. Paku peale seenekultuur ja uus pakk peale. Nii tehakse 4-6 korruseline pakuriit. Viimasele pakule ketas katteks peale - nii võib hõredalt püsti paigutatud pakkudest ehitada just sobiva mahu ja kujuga seenepakuriida.
Kui seeneniidistik pääseb puusse kahest otsast, siis kiirendab see mütseeli arenemist ja viljakeha moodustumine.
Pakkude nakatamiseks võib veel puurida nendesse oherdiga auke, saagida piki-, rist- ja kaldsuunalisi lõhesid, millesse saab toppida seenemütseeli.
Video: Austerserviku paku ettevalmistamine
Valmis pakuriit kaetakse pealt niiske kotiriidega ja suletakse kilega. Üksikud pakud võib panna ka niiskust säilitavatesse kottidesse.
Austerserviku mütseel kasvab pakkudes kõige paremini 20-25oC temperatuuri ja 70-80% õhuniiskuse juures. Pakuriit on soovitatav ehitada poolvarjulisse õhurikkasse katusealusesse. Tuleb arvestada sellega, et 30-35oC juures mütseel hävib.
Eelkultuuri periood, mütseeli kasv pakus, kestab temperatuurist sõltuvalt 12-20 nädalat. Selle ajaga kogu paku puit kasvab tihedalt läbi kollakasvalge niidistikuga ja seen on valmis viljakehade moodustamiseks.
Rajades välikasvanduse, istutatakse seenepakud ühe kaupa varjulistesse, niisketesse ja tuulte eest varjatud kohtadesse. Koduaias näiteks marjapõõsaste lähedusse.
Umbes 1/3 pakust peaks jääma mulla peale ja vaba ruumi ümberringi nii 30 cm. Mullast saab seeneniidistik lisa toitainetele, eriti aga vett. Seepärast ei või kuumal, kuival suveajal lasta paku ümbrust läbi kuivada, kuna mütseel hävib kuivuses kiiresti. Kõige soodsamad mütseelile ja viljakehade moodustumisele on nn seenevihmad. Põua ajal tuleb seenepakke kasta.
Kui pakud istutatakse välja mais-juunis (juhul, kui eelkultuuri on kasvatatud soojas ruumis), võib seenesaaki oodata juba samal sügisel.
Jääb istutus juuli-augusti-septembri kuudesse ja kui eelkultuur on kasvatatud välitingimustes, moodustub seenesaak enamasti järgmise aasta sügisel.
Lõigatud viljakehad on jahedas ruumis hea säilivusega (vähemalt 1 nädal). Suurtest viljakehadest saab valmistada kõrgelt hinnatud vürtsika maitsega seenepulbrit. Eriti maitsvad on aga austerservikud marineeritult.
Vaata meeleolukat klippi austerservikust TV3 saates "Nurgakivi":
Lõvilakk kuulub pilvikulaadsete seltsi ja korallnarmikuliste sugukonda ja on puitu lagundav seen. Lõvilakk on maitsev söögiseen, mis on tuntud oma ainulaadse välimuse poolest. Tema maitse on õrn ja meenutab mereande, näiteks homaari või krabi. Ta sisaldab rikkalikult proteiini ja D vitamiini.
Seeni saab kasvatada siseruumides aastaringselt või välitingimustes kevadest sügiseni. Õues kasvatamisel, arvesta, et teramütseel võib maitseda ka loomadele.
Seenemütseel säilib külmkapis kuni 6 kuud. Isegi kui välimus ei ole enam eriti atraktiivne (mütseel muutus osaliselt pruuniks, põhja tekkis vedelikku), saab mütseeli ilusamat osa kasvama panna.
Ettevalmistamisel ja kasvatamisel on oluline puhtus! Kasuta kummikindaid, desinfitseeri käsi enne mütseeliga kokkupuutumist desovahendi või 70% piiritusega.
Lõvilakka võib kasvatada substraadil või lehtpuude kändudel, pakkudel, saepurul, õlgedel.
Substraadiks sobivad saepuru, puiduhake, puitlaastud, multš, pelletid (küttepelletid sobivad, kui need on 100% lehtpuu). Mida värskem substraat, seda parem.
Juurde võib lisada kliisid (maksimum 15–20% mahust), ~5% kipsi (kaltsium sulfaat) ja/või lupja (kaltsiumkarbonaat), kasutatud kohvipuru (peotäis). Need lisandid annavad seenele lisajõudu.
Sega valitud substraat ja lisaained (kui paned). Lisa vett nii, et sisu oleks parajalt aga mitte liiga niiske st kui pigistad peotäit kõvasti, peaks ilmuma vaid paar tilka vett.
Lõvilakk on tundlik teiste seente (hallituste) suhtes. Substraati tuleks kuumutada (pastöriseerida või aurutada 90–100 °C juures) vähemalt 2–4 tundi.
Lase substraadil jahtuda alla 25 °C. Võta läbipaistev kilekott (müüakse ka õhufiltriga kotte seenekasvatamise jaoks) või kaanega plastiknõu. Puhasta käed, pind ja nõu desinfitseerimisvahendiga. Sega mütseel (u 5–10% substraadi kaalust) substraadiga kokku. Kui kasutad kilekotti suru täidetud kott tihedalt kinni ja tee õhuvahetuseks sisse väiksed augud iga 10 cm tagant. Plastiknõusse tee augud ~10 cm kõrgusele põhjast ja kõrgemale iga 10 cm tagant. Sule plastiknõu kaanega. Tee kaane sisse ka augud.
Inkubatsiooni ehk kasvufaasis hoia kotti pimedas ja soojas kohas (20-24 °C). Vahepeal võib koti sisu läbi segada. Umbes 2–3 nädalaga muutub substraat valgeks ja "karvaseks" ja hakkavad ilmuma pisikesed seenekübarate alged.
Viljumine
Kui alged on ilmunud, tee koti küljele sisselõiked (~3 cm) ja võid ka koti lahti teha, aga jälgi, et mütseel ei saastuks (pane kate peale).
Lõvilakk vajab viljumiseks:
- valgust - tavaline toa valgus (mitte otsene päike)
- jahedamat temperatuuri - 13-18 °C
- hästi ventileeritavat ruumi - tuuluta (tõmbetuul seentele ei meeldi)
- niiskust - 85–95%. Pihusta sisselõigete lähedale vett 2–3 korda päevas (mitte otse seenele)
Saak
Korja seeni, kui "okkad" on 1–2 cm pikkused ja seen on veel lumivalge ja umbes rusikasuurune. Saaki võib saada ühest kotist või nõust 3-4 korda. Peale ühe seene kübarate laine ilmumise lõppemist mässi kott uuesti kilesse, torka augud ning korda läbikasvamise protsessi.
Pakul kasvatamine on "pikaajaline investeering" – ettevalmistus võtab aega, kuid üks pakk võib kanda saaki mitu aastat. Sobiv aeg seenekultuuride aeda istutamiseks on aprill-juuni ja august-september. Parem on kasutada värskeid pakke, mille diameeter on 10-20 cm, pikkus - 15 cm-st (pigem aukudega meetodi jaoks) kuni 1 meetrini. Sobivaimaks on tugevad lehtpuu liigid. Kasutada ei tohi okaspuid ega vanu pakke, mis on nakatunud teiste seente või hallitustega.
Pakul kasvatamiseks on kaks varianti:
Augud paku sees
- Puuri pakku augud, et saaks mütseeli sisse toppida (~ 8-9 mm diameetriga). Jäta aukude vahekauguseks 10-15 cm. Toppi mütseel tihedalt sisse. Kata augud õhukese kihi sulatatud aiandusvaha või tavalise küünlavahaga. See takistab mütseeli kuivamist ja võõrseente sissetungi (valikuline).
Kihtidena
- Sae pakk 5 cm paksusteks ketasteks. Võta paku otsast saetud ketas aluseks. Kata ketas 1 cm paksuselt mütseeliga ja pane peale järgmine ketas, siis jälle seenekultuur ja uus ketas. Kõige peale pane jälle otsast saetud ketas. Oluline on, et mütseel oleks kokkupuutes värskelt saetud ketta osaga. Stabiilse „konstruktsiooni“ saavutamiseks võib kettad üksteisega naeltega ühendada.
- Nii tehakse 4-6 korruseline pakuriit. Kui seeneniidistik pääseb puusse mitmest kohast, siis kiirendab see mütseeli arenemist ja viljakeha moodustumist.
- Aseta pakk varjulisse ja niiskesse kohta. Üksikud pakud võib panna kottidesse. Kui pakke on palju, siis võib need asetada virna ja katta kilega. Ära unusta õhuauke
- Välikasvanduse rajamisel istutatakse seenepakud ühe kaupa varjulistesse, niisketesse ja tuulte eest varjatud kohtadesse. Koduaias näiteks marjapõõsaste lähedusse. Umbes 1/3 pakust peaks jääma mulla sisse ja vaba ruumi ümberringi nii 30 cm. Mullast saab seeneniidistik lisa toitaineid ja vett. Seepärast ei või kuumal ja kuival suveajal lasta paku ümbrust läbi kuivada, kuna mütseel hävib kuivuses kiiresti. Kõige soodsamad mütseelile ja viljakehade moodustumisele on nn seenevihmad.
- Pakke tuleb veega kasta 2-3 korda nädalas, et niiskus ei langeks alla 40%.
- Seente kujunemist saab kiirendada. Peale väikeste viljakehade tekkimist paku aukudesse tuleb pakk asetada ööpäevaks vette. Vesi paneb mütseeli kiirelt kasvama.
Saaki saab korjama hakata siis, kui seene viljakeha on 10-15 cm suur. Peale seente korjamist andke seeneniidistikule paar nädalat puhkust, kastes pakku vähem. Esimese saagi korjamine: 6-9 kuud peale mütseeli pakule istutamist. Viljumine toimub augustist oktoobrini.
Kuna lõvilaka kasvatamise viis on sama, mis austerservikul, vaata tutvustavat videot.
Seente "kasvuhoone"
Mütseeliga läbikasvanud substraadikoti või nakatatud väikese puitploki (pakuke) võib panna seente “kasvuhoonesse“. See on läbipaistev aukudega (gaasivahetuseks) ja niisutatud perliidiga (niiskuse taseme hoidmiseks) plastkast.
Augud on kaane sees ja u 10 cm põhjast ning kõrgemal. Aukude diameeter võiks olla u 5-6 mm.
Perliidi kiht võiks olla u 5 cm paksune. Perliidi peale võib panna fooliumi või resti ja selle peale mütseeliga läbi kasvanud substraadi või puitploki.
Vajadusel tuuluta mütseeli eemaldades kord päevas kaant. Kord nädalas (või siis, kui on näha, et niiskusetase on langenud) pritsi perliidile ja kasti seintele vett. Väldi seisvat vett, ainult niisuta. Ära pritsi seente peale.
Niiskustelk kotist
Nakatatud substraadi kotti tuleb teha õhutuse tagamiseks neli umbes 7,5 cm läbimõõduga auku või X-kujuline suur auk (üks või mitu). Torgake söögipulgad või grilltikud ülaosasse ja laotage kilekott telgina kogu komplekti peale. Ära unusta, et mütseel võib juhuslikult saastuda!
METKis on enam kui 70 aasta jooksul kogutud elurikkuse seisukohalt unikaalne mikroorganismide kollektsioon.
Kokku on selles üle 500 liigi baktereid, pärmseeni, hallitusseeni ja söögiseeni.
