Projekti "Väetamise ABC 2023–2026" põldkatsete osa kestab 2026. aasta lõpuni, millele järgneb uute väetusnormide ja soovituste koostamine.
Väetamise ABC 2023–2026 projekt: miks on uuendusi vaja?
Senised „Väetamise ABC“ soovitused ei vasta teatud osas kaasaegsele saagikusele, agrotehnoloogiale, kultuuridele ning sortidele. Kuna põllukultuuride kasvutingimused sõltuvad kohalikust kliimast, mullastikust ja muudest asukohaspetsiifilistest teguritest, ei ole paljudel juhtudel võimalik üle võtta teiste riikide normatiive.
Senistes väetamissoovitustes puuduvad kultuurid, mille kasvupind Eestis on praegu märkimisväärne, näiteks õlikanep, põlduba, tatar, hübriidrukis jne. Kokku uuritakse „Väetamise ABC“ projektis 22 kultuuri, sh tali- ja suviteraviljad, kartul, põldhernes ja -uba, kõrrelised heintaimed mineraal- ja turvasmuldadel ning liblikõielised heintaimed.
Kuidas ja kus katseid tehakse?
Põldkatsed on rajatud METKi Kuusiku, Viljandi, Jõgeva ja Võru katsekeskustesse, mis kõik iseloomustavad Eesti erinevaid mullastikust ja ilmastikust tulenevaid erisusi. Igal kultuurigrupil on paika pandud vastavad lämmastikunormi tasemed (näiteks taliteraviljadel 0, 50, 100, 150, 200 ja 250) ja samuti fosfor-kaaliumi (PK) tasemed, mis jagunevad kolmeks variandiks: PK väetisi ei anta, PK standard (standard vastavalt praegusele Väetamise ABC-le) ning PK vähendatud ehk 80% standardkogusest.
2024. a. oli projekti „Väetamise ABC 2026“ esimene täisaasta 22 kultuuril. 2023/2024 heitlik talv mõjus talikultuuride katselappidele sama moodi nagu tootjate põldudele – talirapsid/rüpsid said korralikult kahjustada ning prakeeriti. Talioder, talinisu ja tritikale said natuke räsida, kuid jäid ellu, samas leivavili rukis talvitus väga hästi. Kohati põuane suvi mõjutas suvikultuuride saake katsekeskustes erinevalt – Võrus oli põud, Viljandis, Jõgeval, Kuusikul sademeid normi piires ja ühtlasemalt jaotunult, mida näitasid ka saagikused.
Katsetes oli üle 2000 katselapi, võeti ligi 6000 mullaproovi, analüüsiti üle 4000 bioloogilise proovi ja saadi 70 000 erinevat analüüsitulemust. Ja see kõik on ainult ühe aasta katsete kohta, kaks aastat samasuguseid katseid on veel ees. Erinevatel ajahetkedel on tegelenud projektiga rohkem kui 30 inimest. Kõike ainult selleks, et tulevikus teha väetamisi keskkonna- ja rahakotisõbralikumalt.
2024. aasta sügisel rajati talikultuuride katseid ligi 3000 katselappi. Uuendati kõrreliste heintaimede katseid nii mineraal- kui turvasmuldadel, et saada kvaliteetsemaid tulemusi kuna 2023/2024 talv oli osaliselt kahjustanud turvasmuldadele rajatud kultuure. Rajati suuremas mahus talikultuuridel katsete kordusi, et vältida talvitumise mõju katse tulemustele
2024. aasta sügisel alustati Jõgeval koostöös Tartu Ülikooli teadlastega esmakordselt Eestis talinisul kasvuhoonegaaside mõõtmisega erinevatel lämmastikuga väetamise foonidel. Sellega saame teada kuidas erinevad lämmastiku normid mõjutavad nii saaki kui KHG emissioone.
Esimesed tähelepanekud ja C:N suhte tähtsus
Kuid kas saab teha ka mingeid esmaseid järeldusi esimese aasta andmete kohta? Pigem ei saa, sest nagu põllumehed teavad, on ilm kõige suurem faktor, mille mõju ei tea enne saagiaasta lõppu. Seega ei saa ka projekti ühe aasta tulemuste põhjal lõplikke järeldusi teha, vaid ainult tutvustada mõnda väljundit, mida projekt pakub.
Ühe näitena vähelevinud tulemustest on teravilja põhu C:N suhe, mis näitab kui palju on põhus süsinikku võrreldes lämmastikuga. See suhe on oluline eelkõige põhu lagunemisprotsessi ja mulla viljakuse seisukohalt. Üldiselt hinnatakse põhus C:N suhet 75-100:1 ja saagi võimaliku vähenemise ärahoidmiseks tuleks iga tonni põhu kohta täiendavalt viia mulda 7-10 kg lämmastikku. Kas sellised seisukohad on ka tänases tootmises kehtivad? On ju eelvilja põhk lagunemisel lämmastikku tarbiv orgaaniline aine. Kas ja kui palju võib või peab kasutama lämmastikku põhu lagundamiseks? Milline on tänapäeva kultuuride ja sortide C:N suhe põhus?
Ühe aasta katsetulemused näitasid, et suviteraviljade puhul vähendas lämmastikväetise lisamine põhu C:N suhet ja suurendas põhusaaki. Seega aitab lämmastik mitte ainult saaki suurendada, vaid võib muuta ka põhu agronoomiliselt väärtuslikumaks, soodustades selle lagunemist mullas. Kui varasemate andmete põhjal on kõrge C:N suhte (75–100:1) korral soovitatud lisada põhu lagundamiseks 7–10 kg lämmastikku ühe tonni põhu kohta, siis käesolevate tulemuste põhjal võib öelda, et alates 100 kg/ha N tasemest muutub põhk juba ise lämmastikurikkamaks (C:N suhe langeb), mistõttu võib täiendava lämmastiku lisamise vajadus olla väiksem või üldse puududa. Üldiselt, tasub meeles pidada, et teatud hetkel, kui põhu lagunemisel lämmastikku ära ei kasutata, võib see mullast leostuda.
Tabel ja joonis: Suvinisu ja –odra põhusaagid ja C/N suhe erinevatel N normidel ja PK standard väetusfoonil.
"Väetamise ABC“ projekt on oma katsetega alles algusjärgus, kuid annab juba praegu palju huvitavat algmaterjali praktiliste soovituste välja töötamiseks.
Projekti partneriteks on Maaelu Teadmuskeskus, Eesti Maaülikool ja Tartu Ülikool.
