On põlde, kus taimik on üleni hävinud, ja põlde, kus pilt on kirju – on laike, kus taimik on täiesti hävinud (pruun näitab külmakahjustust, kollane veekahjustust), kohti, kus taimik on kannatada saanud, kuid veel elus (rohekaspruun), ning kohti, kus taimik on elus (roheline on valdav toon).
Talirapsidele oli möödunud talv tõsine katsumus, sulaga paljastunud taimik sai jaanuari algul kõvasti külma, tuulekülma oli kohati rohkemgi kui –30 º, ja see oli taimedele hukutav. Eriti said kannatada suured lagedad põllud ning peamiselt Kesk- ja Lõuna-Eestis. Väiksemad põllud, mis olid kaitstud metsaribadega, nii palju kannatada ei saanud, samuti oli Põhja-Eestis õhuke lumekiht veel sel ajal olemas.
Juba sügisel põldudele tekkinud suured lombid, mis hiljem jääväljadeks külmusid, olid samuti talirapsi ja -rüpsi taimedele surmavad – taimed olid liiga pikka aega hapnikupuuduses. Sellised kohad paistavad põldudel silma helekollaste laikudena.
Rapsiga alati risk
Talirapsi kasvatamisega Eestis on alati risk, et taimed ei ela talve üle. Üks põhjus on taime bioloogias – tema kasvukuhik talvitub ülalpool mullapinda ja on mõjutustele kergelt kättesaadav. Seetõttu tuleb talirapsi kasvatamisel kindlasti kasutada sügisel kasvuregulaatorit, et varre kõrguskasvu alla suruda.
Talirapsil alustab peavars kasvu juba sügisel ja võib sirutuda üle 15 cm kõrgusele mullapinnast ning kui talvel on vähe lund, on oht, et kasvupung saab külmast kahjustatud. Taim võib küll ellu jääda ja ajada lisavarred juurekaelast, kuid kuna põhisaak moodustuks peavarrel, ei ole lootust suurele saagile.
Teine põhjus on hübriidsortide seemne päritolus. Praegu on kõik Eesti sordilehes olevad talirapsid hübriidsordid. Hübriidsortidel on väga hea saagipotentsiaal ja väga suure õlisisaldus, kuid valdavalt ebapiisav talvekindlus. Miks see nii on? Hübriidsortide seeme, mis tuuakse Eestisse sisse, kasvatatakse lõunapoolsetes piirkondades (peamiselt Saksamaal).
Selleks, et püsiks sordi heteroosi efektiga saavutatud head omadused, peab igal aastal ostma uue seemne ning ei saa kasutada Eestis kasvanud ja tingimustega kohanenud seemet. Kahjuks ei saa aga seemnega kaasa osta lõunapoolseid kasvutingimusi – Eesti talved on siiski hoopis karmimad.
Surnud taimed. Foto: Lea Narits
Talirapsi puhul ei ole kahjuks eriti mõtet oodata, et peale maapealse osa hävimist taim elule ärkab. Kui juurekael on surnud, ei hakka taim edasi kasvama, mullas olevad juured võivad paista veel elusad, kuid taim on hukkunud. Ka pealtnäha roheline taim võib olla surnud – kui taim koos juurega mullast välja kaevata ning pooleks lõigata, võime näha, et sisemised koed on juba surnud ja värvi muutnud.
Talirüps on paremas seisus
Talirüpsipõllud on aga paremas seisus, külmakahjustusi on vähe. See on põhjustatud eelkõige talirüpsi botaanilisest eelisest: taim kasvatab sügisel lehekodariku mullapinnale, aga kasvupung jääb allapoole mullapinda talvituma, olles nii kaitstud madalate temperatuuride eest.
Rüpsi juurekael kevadel. Foto: Lea Narits
Kevad ei ole veel täielikult oma õigustesse asunud ning selline päevaste sooja- ja öiste miinuskraadide vaheldumine on lisakoormus niigi vaevatud taimedele. Suurim oht on, et mulla liikumisega (sulab-külmub-sulab…) rebitakse taimedel juured katki ning nad hukkuvad. Võib ka juhtuda, et külmakergitusega paljastunud juurekael saab tugevast öökülmast kahjustada.
Kevadise pealtväetamisega ei ole mõtet kiirustada, sest põllu muld peab olema soojenenud ja seal elutsevad mikroorganismid nö tööle hakanud, et taim saaks hakata toitaineid omastama, muidu lihtsalt raiskate ressursse.
Praeguse seisuga ei saa siiski täiesti lõplikku hinnangut talvitumisele anda, sest pilt võib veel muutuda (ja kahjuks pigem halvemuse poole), kuid juba praegu võib öelda, et talirapsile oli talv raske ning paljud põllud tuleb uuesti külvata.
Artikli autor:
Lea Narits
teadur
METKi sordiaretuse osakond
