Silo kvaliteedi otsustavad hügieen ja tallamine: õhk söödas tähendab kadusid

Hea silo ei alga mitte rohumaa niitmisest, vaid juba rohumaale külvatud seemnesegust, väetis(t)e laotamisest jpm ning lõpeb alles siis, kui sileeritavast massist on eemaldatud viimane õhutasku ning silo hermeetiliselt kilega suletud.

Artiklis vaatleme kahte kvaliteetse silo valmistamise võtmeküsimust: sööda hügieeni ning sileeritava massi piisavat tihendamist.

Vedelsõnniku vale kasutamine võib halvendada silo käärimiskvaliteeti ja suurendada soovimatute mikroorganismide hulka sileeritavas massis.

Oluline mõte: orgaaniline vedelväetis ei ole probleem. Probleem on halb laotamise ajastus ja mullaoludele ebasobiv või halvas töökorras tehnoloogia.

Praktilised tähelepanekud pärast esimest niidet vedelorgaanilise väetisega väetamisel:

• Jälgi ajalist vahet niitmise ja väetamise vahel. Väetamine peab toimuma mitte hiljem kui 5-6 päeva pärast peale niitmist.
• Vedela orgaanilise väetise mulda viimiseks sobivad paremini avatud või suletud lõhega tehnoloogiad (nii ketas- kui ka käpptüüpi laoturid).  
• Ära liialda normiga – orgaaniline väetis peab mahtuma mulda lõigatud prakku. See sõltub paljuski mulla niiskusest ja ka tehnoloogiast. Sõltuvalt lõhe avarusest mahub sinna kuni 25 m3/ha. Jälgi ka lubatud toitainete koguseid, ennekõike fosforit (P).

Siloproovi kõrge toortuha sisaldus (üle 10%) võib viidata tõsisele probleemile – silosse on sattunud mulda.

Põhjusi võib olla mitu: liiga madal niide (alla 10 cm), tasandamata mutimullahunnikud või roopad, metsloomade poolt üles tuhnitud rohukamar, märg rohumaa jms.

See on farmerile väga oluline, sest mullaga tulevad sööta bakterid, klostriidid jm sileerumisprotsessi kahjustavad mikroorganismid. Muld satub silosse mitte ainult niitmisel, vaid ka kaarutamisel, vaalutamisel ja kogumisel. Kiirekäiguline väikeste ratastega klaaruti näitab rohumaa pinda kõige ilmekamalt: kui masin hakkab hüppama või murduvad rattad alt, on niidumaa tuksis ja vajab parandamist.

Silo valmistamisel ei ole kõige kulukam faktor mitte kallis tehnika, vaid silo sisse jäänud õhk.

Silovirnade tallamine ja silorullide tihendamine on üks tähtsamaid faktoreid kvaliteetse sööda tootmiseks. Selles on väga lihtsa loogika: kui silosse jääb õhk, hakkavad sööta sööma mikroobid enne looma.

Praktilised tähelepanekud silovirna ladustamisel:  

• Kohanda heksli pikkust sileeritava haljasmassi kuivainesisaldusele: märjema materjali puhul (kuivaine sisaldus alla 28-30%, traktori rehvid läigivad) reguleeri heksel pikemaks ja kuivema (kuivaine sisaldus üle 33%) lühemaks. Kuiv silo vajab lühemalt heksli pikkust ja eriti tugevat tihendamist.
• Laota täitmisel võimalikult ühtlase kihina (mitte üle 20-30 cm paksusena).
• Varu piisav aeg tallamiseks. Praktika näitab, et kuni kaks tonni värsket massi tallamismasina tonni kohta jõuab jooksvalt kinni tallata. Suurema hulga etteveol tuleb tallamist jätkata pealeveo lõppemisel seni, kuni mass enam ei vaju. Võimalusel kasuta mitut tallavat masinat.

Rullsilo valmistamisel sõltub silo kvaliteet suuresti sellest, kui kiiresti ja kui tihedalt mass kokku pressitakse ning õhukindlalt kilega suletakse. Ebapiisavalt tihendatud või liiga vähese kilekihiga rullides jääb silo sisse hapnik, mis soodustab kuumenemist ja hallituste arengut. Praktilised tähelepanekud:

• Närvuta mass ühtlaselt – liiga märg materjal rikneb kergemini, liiga kuiv materjal ei tihene piisavalt.
• Väldi liiga pikka hekslit, sest see raskendab rulli tihendamist.
• Jälgi pressi tehnilist korrasolekut ja piisavat pressimistihedust.
• Ära kihuta vaalul ja vahetult enne rulli valmimist aeglusta veel. Nii tiheneb rull ühtlasemalt ja mähkimiseks kasutatav võrk ei satu viimaste kihtide vahele.
• Mähi rull võimalikult kiiresti pärast pressimist. Eelista võimalusel presskiletit.
• Kasuta piisaval hulgal kvaliteetset kilet – kahjustatud või õhku läbilaskev kile tähendab kiiresti kasvavaid söödakadusid.
• Väldi rullide vigastamist transpordil ja ladustamisel.

Kindluse silo tiheduse kohta annab ainult selle mõõtmine. Mida tihedamalt on sileeritav mass kokku pressitud, seda vähem jääb silosse hapnikku ning seda väiksem on kuumenemise ja riknemise oht. Lisaks soodustab nõrk tallamine äädikhappelist fermentatsiooni, mis on silos soovimatu. Heaks eesmärgiks peetakse kõrgema kuivainega virnsilodes vähemalt 240 kg kuivaine tihedust kuupmeetri kohta (kg DM/m³). 

Hästi tihendatud rohusilo tihedus jääb tavaliselt vahemikku 180–260 kg DM/m³ ning soovitatav tihedus sõltub otseselt silo kuivainesisaldusest. Märjemate silode puhul (>25 % kuivainet) peetakse piisavaks juba 180 kg DM/m³, sest väga märga massi ei ole võimalik nii tugevalt tihendada.

Kristiina Märsi viimaste aastate mõõtmised näitavad, et Eesti silode tallamistihedused on küll paranenud, kuid aeglaselt. Kui 2020. aastal oli piisavalt tihendatud vaid umbes 40 % silodest, siis praegu ligikaudu pooled. Suurim probleem on maisisilodega, kus haljasmassi tuuakse hoidlasse sageli kiiremini, kui seda jõutakse tihendada. Võimas koristustehnika suurendab töötempot põllul, kuid hoidlas kujuneb nähtamatuks kvaliteedi pudelikaelaks just tallamistöö.

Tallamiskvaliteedi hindamiseks tasub silo tihedust mõõta, sest see annab selge numbrilise hinnangu, kas tihendamine oli piisav või vajab parandamist.

Kokkuvõtteks saab ütelda, et hea silo ei sünni ühe võttega, küll aga kvaliteetse sileeritava materjali saame ühe eksimusega ära rikkuda. 

Seega:

• edu tuleb väikeste detailide summast;
• hügieen tähendab vähem kadusid ja tervemaid loomi;
• hea silo ei tähenda ainult suurt saaki, vaid eelkõige loomani jõudvat toitaineterikast ja tervisele ohutut sööta. Praktikas otsustavad silo kvaliteedi sageli mitte suured investeeringud, vaid väikesed detailid: puhas rohumaa, õige väetamise ajastus, piisav tihendamine ja kiire õhukindel sulgemine. 

Hea silo sünnib kõigi osaliste distsiplineeritusest!