Happelised põllumullad vajavad suuremat hoolt
Vaatamata muldade lupjamise aktuaalsusele ja selle edendamiseks tehtud pingutustele jääb veel palju vajaka. Möödunud aastal oli põllumaa kasvupinda 705 000 hektarit, millest ligikaudu kolmandik ehk umbes 235 tuhat hektarit vajab lupjamist. Kui lähtuda viieaastasest tsüklist, tuleks igal aastal lubiväetisega üle käia umbes 47 000 hektarit põllumaad, kasutades keskmiselt 5 t CaCO3 hektari kohta.
Praktikas kasutatakse aga lubiväetise füüsilisi tonne, mille neutraliseerimisvõime CaCO3 arvestuses on ligikaudu 20–30% väiksem. Hoolimata teavitustööst ja lupjamistoetusest on lubiväetiste kasutus hektari kohta viimastel aastatel hoopis vähenenud. Millest see tuleneb? CaCO3 arvestuses viiakse happesuse neutraliseerimiseks mulda sageli alla 2 tonni lubiväetist hektari kohta. Selline kogus ei taga märkimisväärset tulukust ning tähendab, et iga 1–2 aasta järel tuleb teha korduslupjamist.
Tabel 1. Lupjamise tulemused Statistikaameti andmebaasist
| Näitajad | 2025. a | 2024. a | 2023. a |
| Kasutatud lubiväetist, t | 84784 | 89185 | 100698 |
| Lubjakivi, t | 44823 | 46149 | 53639 |
| Tuhk, t | 19700 | 18875 | 15272 |
| Tolmpõlevkivituhk, t | 12245 | 10399 | 23438 |
| Dolokivi, t | 3452 | 3307 | 5967 |
| Muu, t | 4563 | 10454 | 2383 |
| Lubjatud, ha | 35404 | 29661 | 33409 |
| Lubiväetist, kg/ha | 2395 | 3007 | 3014 |
Viimastel aastatel on kasutusmahu poolest teisele kohale tõusnud nn „tuhk“. Nimetuse „tuhk“ all kasutatakse praegu üsna ebamääraselt nii erinevaid tööstuslikke tuhkasid kui ka puutuhka. Väetisenõuete kohaselt peab „tuhk“ olema taimset päritolu. Tuha protokollist selgus aga, et see sisaldas 75% lubjakivi ja 25% põlevkivituhka, mis vastaks nõuete järgi pigem „segatud lubiväetise“ määratlusele. Seetõttu võiks segatud lubiväetiste puhul kaaluda pigem nimetuse „liitlubiväetis“ kasutuselevõttu.
Analüüsitulemused näitavad ootustele vastupidiselt, et just puutuha kasutamisel tuleb olla eriti tähelepanelik selle keemilise koostise suhtes, eeskätt raskmetallide osas. Leidub proove, kus on koguni kolm raskelementi üle lubatud piirmäära. Kuigi selline olukord ei kordu igal aastal – näiteks 2023. aasta tulemused olid erandlikud (tabel 2) – ei tohi valvsust siiski kaotada.
Tabel 2. Lubatust kõrgemad raskmetallide sisaldused tuhkades, mg/kg
| Lubiväetise proov | Tsink -1500 | Vask - 600 | Plii - 100 | Kroom - 50 |
| 1. Puutuhk | 1900 | 5070 | 3400 | 36,4 |
| 2. Puutuhk | 1550 | 5195 | 3750 | 37,4 |
| 3. Puutuhk | 2060 | 5880 | 3650 | - |
| 4. Puutuhk | 2383 | 73,6 | 0,586 | 157 |
Tuha ja puutuhkade neutraliseerimisvõime varieerus kaltsiumina (Ca) väljendatuna vahemikus 10–48%. Selguse mõttes on soovitatav väljendada lubiväetiste kvaliteedinäitaja ehk neutraliseerimisvõime CaCO3-na, sest ka lupjamisnormid on esitatud samas arvestuses. Võimalusel võiksid näitajad olla mõlemas vormis, nii Ca kui ka CaCO3-na.
Kaltsiumi tähtsust mullas on raske üle hinnata. Lubiväetised aitavad säilitada mullaviljakust, sest kaltsium, huumus ja savi on viljaka mulla alustugedeks. Kaltsium reguleerib mulla toitekeskkonda, soodustades näiteks toitainete ja vee kasutamist. Ainult siis, kui muld on alati kaltsiumiga hästi varustud, leiavad endale sobiva elupaiga kasulikud mullaorganismid, kes lagundavad orgaanilist ainet kiiresti, aitavad kaasa huumusvarude täienemisele ning vabastavad taimedele omastatavat fosforit ja lämmastikku, mis on ohuallikaks veekogudele/keskkonnale. Selleks et muld ja keskkond oleks hästi hoitud ning tulemused tulutoovad, on vaja enne väetama/lupjama hakkamist teada, mida muld tegelikult selleks vajab. Mullaanalüüsid ei ole mitte ainult toetuse saamiseks (nagu mõnikord on kuulda), vaid vajalike otsuste tegemiseks. Mullaproove analüüsib ja annab andmetega koos ka hinnangu mulla seisundi kohta METK Saku labor. Sellised tingimused loovad eelduse kõrgeks ja stabiilseks saagiks. Lisaks rikastab lubiväetis mulda ka magneesiumiga, mis on hädavajalik nii taimedele, loomadele kui ka inimesele.
Ka alumiinium (Al), mis on maakoores üks kõige levinumaid metalle, muutub happelises mullas (pH <5,5) taimedele mürgiseks. Sellistes tingimustes lahustub alumiinium mullas ja vabaneb mullalahusesse. Alumiinium pärsib juurrakkude jagunemist ja pikenemist, mistõttu jäävad juured lühikeseks ega ole enam võimelised taimi vee ning toitainetega piisalt varustama.
Lisaks põllumaade lupjamisele tuleb suuremat tähelepanu pöörata ka rohumaadele, eriti piimakarjale kvaliteetse silo tootmisel. Uuringud näitavad, et rohumaade lupjamine parandab oluliselt sööda kvaliteeti ja loomade tootlikkust. Lupjamise tulemusel:
- paraneb rohu seeduvus,
- suureneb sööda energiaväärtus ja valgusisaldus,
- väheneb kiudainete sisaldus,
- suureneb sööda D-väärtus,
- kasvab loomade päevane söömus ja piimatoodang.
Uuringus „Lubjatarbe määramise täpsustamine ja erinevate lubiväetiste mõju selgitamine erinevatele mullaomadustele ja taimede toitumistingimustele“ leiti, et kõige tõhusamaks lubiväetiseks võib pidada põlevkivituha ja lubjakivisõelmete segu, millel on nii lühiajaline kui ka pikaajaline positiivne mõju mullale.
Muldade lupjamisel on Eestis pikk ajalugu
Eestis on muldade lupjamisega tegeletud Lääne-Euroopa eeskujul juba alates 1814. aastast von Sieversi poolt Morna ja Heimtali mõisates. Enne teist maailmasõda oli muldade lupjamine Eestis siiski väga piiratud ja juhusliku ulatusega.
Muldade lupjamisega seoses on põhjust tänutundega meenutada põllumajandusteadlast Osvald Hallikut, kellel täitub tänavu 120 aastat sünnist. O. Hallik, kelle erialad olid mullateadus ja agrokeemia, alustas 1939. a vastava uurimistööga teaduslike aluste rajamisega happeliste muldade lupjamiseks Eestis.
Ta selgitas välja happeliste muldade paiknemise vabariigis, valmistas mullareaktsioonikaardi, uuris lubiväetiste varusid kohalikes leiukohtades, korraldas hulgaliselt lupjamiskatseid ja propageeris nende tulemusi.
Prof. O. Halliku uurimis- ja propagandatöö tulemusena sai alguse happeliste muldade lupjamine vabariigis. Suure hoo sai lupjamine 1953. a, mil lubiväetiste organiseeritud veol hakati kasutama autotransporti. Järsult kasvas lupjamistööde maht 1964. a, kui võeti kasutusele uus, pneumaatiline tehnoloogia.
Majanduslikul kaalutlusel kasutati ainult tolmjaid lubiväetisi: klinkritolmu ja tolmpõlevkivituhka, sest neid ei olnud vaja kaevandada, kuivatada, jahvatada ja sisaldasid paljusid taimedele vajalikke toiteelemente, eriti klinkritolm. Lupjamistööd finantseeriti riigi poolt. Eesti taasiseseisvumisega kaasnesid muutused ka muldade lupjamises.
Muldade lupjamise tähtsus tulevikus
Tulevikku vaadates võib muldade seisundi areng kulgeda kahes väga erinevas suunas.
- Must stsenaarium – muldade jätkuv hapestumine
Kui muldade hapestumine jätkub ja lupjamist ei tehta enam piisavas mahus, halveneb mulla viljakus järk-järgult. Selle tagajärjel vähenevad saagid, halveneb taimede toitumisvõime ning põllumajanduse jätkusuutlikkus satub ohtu. Pikemas perspektiivis võib see viia põllumajanduse hääbumiseni ning maapiirkondade elanikest tühjenemiseni. - Positiivne alternatiiv – teadlik ja järjepidev lupjamine
Kui põllumajandustootjate majanduslik võimekus paraneb ning muldasid lubjatakse vastavalt tegelikule vajadusele, paraneb ka mulla kaltsiumisisaldus ja üldine viljakus. Tulemuseks on terve muld, tugevad ja elujõulised taimed ning kvaliteetne toit. See omakorda loob aluse turvalisele ja keslikule elukeskkonnale ning aitab tagada põllumajanduse jätkusuutlikkuse ka tulevikus.
Autor:
Valli Loide
vanemteadur
agrotehnoloogia valdkond
