Julius Aamisepp sündis 1. septembril 1883. aastal Karilepa Tõnul. Juba noorena tundis ta huvi nii raamatute kui ka viljapuude ja seemnete vastu. Koolitee möödus Aamisepal Läänemaal, kust elutee ta läbi käänakute tagasi isatalusse viis. Seal jätkas ta oma teadmiste täiendamist iseõppimise teel.
Teele sattus ette küll palju raskusi, kuid Julius Aamisepp ei lasknud end neist heidutada. Olles ühel näitusel näinud, kui suur vahe on erinevatel kartulisortidel, hakkas ta tõsisemalt aretustööst huvituma. Kirjandusest leitud juhiste järgi alustas Aamisepp kloonvaliku teel aretustöö tegemist. 1908. aastal tegi ta isatalus algust kartulisortide võrdluskatsetega.
Julius Aamisepa esimeseks suuremaks aretustööga seotud saavutuseks võib pidada sordist 'Imperaator' kloonvaliku teel saadud 'Kalevipoega', mille ta 1913. aastal avalikustas. Selle tööga sai ta palju tähelepanu.
Aastal 1910 tutvus Julius Aamisepp Mihkel Pilliga, kellega jagati ühist huvi aretustöö vastu. Üheksa aastat hiljem võtsid nad koos osa Eesti Sordiparanduse ja Seemnekasvatuse Edendamise Seltsi asutamisest, millest kujunes välja Eesti Sordiparanduse Selts. 1920. aastal asutas Eesti Sordiparanduse Selts Jõgeva Sordikasvanduse, mis on tänase Maaelu Teadmuskeskuse eelkäijaks. Elutöö eest omistati Julius Aamisepale mitmeid tähtsaid tunnustusi, mille hulgas ka põllumajandusteaduste doktorikraad kartulialaste uurimuste eest.
Julius Aamisepa panus põllukultuuride arendamisse ja mitmekesistamisse on jätnud jälje mitte ainult Eestisse, vaid ka laiemalt maailma põllumajandusse. Ilmselt on kõigile tuntud kartulisort 'Jõgeva kollane' ning hernesort 'Aamisepp', kuid need on vaid mõned paljudest Julius Aamisepa aretatud sortidest. Lisaks kartuli ja kaunviljade uurimisele ja aretustööle süvenes ta ka puuvilja-, köögivilja- ning marjakultuuridesse.
Julius Aamisepp töötas Jõgeva Sordikasvanduses alates selle asutamisest kuni oma surmani 1950. aastal. Temast maha jäänud rikkaliku pärandi eest saab ainult tänulik olla.
Huvitavaid fakte Julius Aamisepast:
- Ta on sooritanud postiametniku ja linnukasvatuse instruktori eksamid.
- Suuresti omandas ta oma teadmised iseõppimise teel.
- Ta kasvatas ka küülikuid.
- Ta on kirjutanud väga palju raamatuid, mille teemade hulgas ka näiteks nahaparkimine ja kitsepidamine.
Allikas: Kiik, H. (1959). Dr. Julius Aamisepa teaduslikust pärandist. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.
