Reisi esimene päev viis osalejad Viini loodusvarade ja eluteaduste ülikooli (BOKU) juurde, kus uuritakse loomakasvatust alates genoomipõhisest aretusest kuni loomade heaolu hindamise mudeliteni. BOKU teadlased rõhutasid, et säästlikkus ja tootlikkus ei pea olema vastandid, vaid neid saab ühendada läbi täpse söötmise, looduslähedaste süsteemide ja aretuse, mis väärtustab pikaealisust.
„Mind üllatas, kui palju pööratakse Austrias tähelepanu teaduse ja tootmise koostööle,“ ütles Jane Mättik, lihaveisekasvataja ja aretusspetsialist. „Ülikool teeb praktilisi projekte koos tootjatega ka – mitte ainult laboris, vaid päris karjamaal. See on midagi, mida Eestis peaksime kindlasti rohkem tegema.“
Boa Farm: väike, aga väärikas – maheveised ja aus lihaahel
Reisi teisel päeval külastati Boa Farmi Mitterhofis, mida peab Daniela Wintereder koos oma kolme pojaga, ja eGen turustusühistut, mis ühendab Austria maheveisekasvatajaid ja aitab tagada ausad hinnad tootjatele.
Boa Farm on üks Austria unikaalsemaid mahefarme, kus 600 aberdiini-anguse tõugu lihaveist elavad 300 hektaril ning kogu tootmisahel – sünnist kuni lihatöötlemiseni – toimub farmi sees. Boa Farm näitas, et ka väikefarm saab olla samaaegselt edukas ja eetiline. Osalejad tunnetasid, kuidas farmi igapäevane töö käib loomade heaoluga käsikäes: nii söötmisesse, karjatamisesse kui ka tapmisse suhtuti läbipaistvalt. „Boa Farm oli minu jaoks tõeline äratundmine,“ ütles Eesti maheloomakasvataja Airi Külvet. „See hetk, kui nägin, et tapamaja on otse farmis, oli nagu ‘ahhaa!’ – see on ju täiesti tehtav! Loomad ei pea reisima sadu kilomeetreid, nad surevad rahus ja väärikalt seal, kus on kasvanud.“
Usaldus tarbija ja tootja vahel
Läbipaistvust tajuti ka õppereisi viimasel päeval, mis veedeti Sonnberg Biofleisch biolihatööstuses. Tegemist on Austria juhtiva biolihatööstusega, mis teeb koostööd üle 4000 mahetootjaga. Kõige silmapaistvam oli tööstuse klaasfassaadiga tapamaja, mis võimaldas külastajatel kogu tapmisprotsessi näha. Eesti osalejate sõnul aitab selline ausus muuta kogu arusaama tapmisest ja on hea näide, kuidas luua usaldust tarbija ja tootja vahel. „Kui inimene näeb, et looma elu lõppeb väärikalt, siis ta ka usub, et neid koheldakse austusega,“ kommenteeris Mättik.
Õppereis kinnitas, et edukas innovatsioon vajab lisaks uuenduslikule tehnoloogiale ka oskust teha vähem, mõelda rohkem ning läheneda ettevõtmisele südamega. Paljudel juhtudel peitub innovatsioon hoopis lihtsuses ja nutikuses. Osalejad täheldasid, et kuigi Austria põllumajandus on väiksem ning sektoriülene koostöö paistis silma, on Eesti teaduse ja aretuse tasemelt eespool ja saame Eesti loomade kvaliteedi üle väga uhked olla. Siiski peame meeles pidama, et sektori jätkusuutlikkus vajab inimlikku ja ausat võrgustikku, mis võimaldab teaduse ja ettevõtluse vahetud koostööd.
Mis puudutab loomade heaolu, siis Austria läbipaistev tapmisprotsess on suureks eeskujuks, kuid sealjuures oli näha vähe karjamaal karjatatavaid loomi. „See on kurb, sest karjatamine on looma elu kvaliteedi jaoks vajalik osa,“ sõnas Mättik, „see tava on Eesti lihaveisekasvatuse tugevus ning peame seda hoolega hoidma.“
