On paratamatu, et roheülemineku kavandajad ja elluviijad ise ei ole koolis roheoskusi nende tänasel päeval vajalikus ulatuses omandanud, sest paarkümmend aastat tagasi neid ei õpetatud. Või siis vähemalt ei nimetatud neid toona roheoskusteks. Seega pole päris alusetu eeldada, et paari-kolmekümne aasta pärast võib meie ühiskond seista silmitsi selliste väljakutsetega, millele vastamiseks jäävad ka praegu sõnastatavad roheoskused lahjaks.
Mida teha, kui me ei suuda praegu kaugemas tulevikus vajalikke oskusi täpselt ära arvata ja nende õpetamist õppekavadesse viia? Püüan sellele küsimusele vastata läbi isikliku vaatenurga – kuulun sellesse põlvkonda, kes lõpetas gümnaasiumi ja astus ülikooli 25 aastat tagasi, ei ole süsteemselt roheoskusi õppinud, peab täna tööalaselt tegelema roheülemineku küsimustega ning kellel võiks tööturul ees seista veel 25 aastat.
Kõige üldisem vastus on, et roheoskused peaksid olema suurel määral n-ö ülekantavad ja võimalikult ajakindlad. Tooksin esile neli teadmiste ja oskuste valdkonda, millest ise puudust olen tundnud või millele hoopis toetunud.
Roheoskuste vundamendiks on tugevad alusteadmised ökosüsteemide toimimisest, aineringetest ja ökosüsteemi teenustest. Kui rääkida põllumajandusest ja metsandusest, siis tuleb rohkem rõhku panna muldade rollile ja mullas toimuvate protsesside selgitamisele. Nähakse ju süsiniku sidumist taimede poolt ja selle talletamist mullas ühe lahendusena kasvuhoonegaaside netoheite vähendamisel. Samas on siin palju agasid ja omad piirid ning see ei pruugi kõikjal ühtmoodi hästi võimalik olla. Kui räägime pinna- ja põhjavee kvaliteedist, siis liigsed toitained jõuavad vette samuti läbi mulla, juhul kui taimede väetamine pole olnud optimaalne, kasutatavad maaharimisviisid ei ole sobilikud või esinevad äärmuslikud ilmastikuolud.
Lisaks tugevatele alusteadmistele ökosüsteemidest on väga oluline ka ühiskonna ja majanduse toimimise tundmine. Meeldib meile seda tunnistada või mitte, aga roheüleminekuga püütakse lahendada probleeme, mis on suuresti siiski inimese põhjustatud. Nende probleemide lahendamiseks ei piisa ainult ökoloogiliselt õigete praktikate kirjeldamisest. Lahendusi saavad ellu viia vaid ettevõtted, üksikisikud ja organisatsioonid, kelle tegevusruum on osa ökosüsteemist, kuid kelle valikud on peamiselt mõjutatud siiski ühiskonna ja majanduse protsessidest.
Innovatsioon on protsess, mille kaudu leitakse rakendusviisid uusimatele alusteadmistele, luuakse uusi tooteid, teenuseid ja lisandväärtust. Ühtviisi oluline on, et õpetatavad oskused käiksid kaasas nii tehnoloogia arenguga, kui ka see, et suureneks meie võime Eestis tehtud teadustöö tulemusi ellu rakendada. Üheks märksõnaks on siin andmepõhisus – automaatselt (ja mitte veel nii automaatselt) kogutavate andmete hulk on juba praegu tohutu suur, kuid lähiaastatel kasvab see veelgi. Ühtpidi on meie ülesanne leida neile andmetele tuginedes parimad viisid Eesti põllumajanduse, metsanduse, kalanduse ja toidutööstuse arendamiseks, kuid nende sektorite lisandväärtust jääb siiski piirama meie 1 miljon hektarit põllumajandusmaad ja 2 miljonit hektarit metsamaad. Samas suudaks Eesti tehnoloogiliste lahenduste eskaleerimine maailmas võimaldada uut kasvu tehnoloogiasektorile.
Selleks, et ja võtta arvesse ja ette näha eri valdkondade seoseid, on vajalik süsteemmõtlemine. Nn maasektoris räägitakse roheülemineku kontekstis palju ringbiomajandusest kui ühest lahendusest. See põimib teadmised planeedi piiridest, esmase biomassi tootmisest ja töötlemisest, biomassi keemilisest töötlemisest ja biorafineerimisest kuni biopõhistele toodetele rakenduskohtade leidmiseni teistes majandusharudes. Seejuures tuleb tähele panna, et ühest vaatest positiivse mõjuga lahendusel võib olla ka negatiivseid kõrvalmõjusid. Nii jõuamegi tagasi tugevate alusteadmiste ja uute lahenduste leidmise tähtsuseni.
Jõuame ka koostööoskuseni. See on ülitarvilik just seetõttu, et parimagi tahtmise korral pole võimalik, et kõigil inimestel oleks piisavalt laiad ja tugevad alusteadmised kõikides valdkondades, et kõik oleksid ühtviisi tugevad tehnoloogiate kasutajad, loojad ja süsteemmõtlejad. Kui endil jääb mõnest konkreetset teadmisest või oskusest vajaka, siis lahendus seisneb jõu ühendamises vastavate teadmiste ja oskustega koostööpartneriga. Selleks on aga vaja avatud meelt ja kannatlikkust, sest ühise keele leidmine võtab tihtipeale aega.
