Talve varajane algus ja kontrastid
2023/24. aasta talv oli Eestis keskmiselt normist veidi külmem, kuivem ja päikesevaesem. Talv algas küllalt järsult juba novembris. Klimaatiline talv, mis tähendab, et lumi on maas vähemalt 30 päeva järjest ja temperatuur püsib alla nulli, algas mandri-Eestis lume mahatulekuga novembri keskel. Novembri viimase kolmandiku temperatuur oli normist koguni 4–5 kraadi madalam.
Detsembri alguses põhjustas lumi paljudes kohtades probleeme – paks ja märg lumeladestus murdis puid ja lõhkus elektriliine. Saartel ja Lääne-Eestis siiski „päris talve“ ei olnud – lumi tuli küll detsembri lõpus maha, kuid ei püsinud eriti kaua.
Kõige külmem talvekuu oli jaanuar, mis oli normist 3 kraadi jahedam. Minimaalsed temperatuurid langesid kohati -30 °C lähedale, maapinna lähedal isegi alla selle. Ida pool oli ootuspäraselt külmem ja Lääne-Eestis soojem. Veebruar kujunes kõige soojemaks talvekuuks, eriti kuu viimane kolmandik. Siiski esines veebruari alguses ka alla -20 °C temperatuure. Lund oli üle Eesti väga ebaühtlaselt ja see „ebaõiglus“ päästis või hukutas talvituvaid põllukultuure.
Kevade algus ja soojusrekordid
Märts rõõmustas sooja ja päikselisena, kuid kevadiste kõrgrõhkkondadega kaasnesid ka külmad ööd. Kevade ja taimede kasvuperioodi alguseks nimetatakse kuupäeva, mil ööpäeva keskmine temperatuur jääb püsima üle 5 °C. Eesti keskmisena toimus see 20. aprillil, mis on üsna tavapärane.
Lõuna- ja Edela-Eestis oli kevad aga niivõrd varajane, et kevade algus registreeriti seal lausa kuu aega varem, 27. märtsil. Eesti territooriumi ilmastiku erinevused ongi kevadel kõige suuremad, seekord ulatusid need kuu ajani.
Kevad tervikuna oli kuiv (eriti maikuu) ja soe. Kolme kevadkuu (märts–mai) keskmine temperatuur oli normist üle 2 kraadi soojem, tehes sellest kõige soojema kevade alates 1922. aastast. Sademete poolest oli kevad kuiv, eriti mais, mil sadas vaid 30% normist. Mai alguses ja keskel esines veel tugevaid öökülmasid, mis kahjustasid külmaõrnemaid kultuure. Mai lõpus saabusid aga väga soojad ilmad, mil temperatuur tõusis mitmel järjestikusel päeval üle 27 °C.
Pikenev suvi ja ebaühtlus
Soojade ilmade püsimise tõttu algas klimatoloogiline suvi normist kaks nädalat varem – Eesti keskmisena juba 16. mail. Suvi tervikuna oli tavapärasest soojem, samuti oli nii sademeid kui päikesepaistet normist natuke rohkem.
Suve jooksul esines kaks kuumalainet – juuni lõpus ja juuli keskel. Need ei olnud väga pikad ega intensiivsed, kuid mõjutasid oluliselt põllumajandust ja loodust. Sademete osas oli olukord väga ebaühtlane. Juunis ja augustis sadas enamikus kohtades normist vähem, vaid mõnes piirkonnas normist rohkem. Juuli oli paljudes kohtades sajune, jättes kohati põllud ja maanteed vee alla. Juuli lõppu ja augusti algusesse jäi eriti sajune periood, mil mõnes kohas sadas ööpäevaga üle 100 mm. Samal ajal kannatasid läänepoolsed maakonnad läbi suve kuivuse käes.
Suvi lõppes keskmisest kaks nädalat hiljem, 22.–29. septembril. Kokku kestis suvi 131 päeva (norm 98 päeva), olles seega märkimisväärselt pikem.
Soe ja kuiv sügis
Sügis 2024 oli erakordselt soe, ligi 3 kraadi normist soojem, ja kolme kuu kokkuvõttes senise vaatlusajaloo kõige soojem. Ka kõik sügiskuud üksikuna võttes olid tavapärasest soojemad. Päikest oli tavapärasest rohkem ja sademeid vähem.
Talve algus venis
Esimene lumi sadas 1. novembril, kuid see sulas kiiresti. Novembri kolmas dekaad oli peaaegu kõikjal lumine, välja arvatud saared ja läänerannik. Klimaatiline talv ei olnud detsembri lõpuks siiski veel alanud, kuna lumikate ei jäänud piisavalt pikaks ajaks püsima ja ka ööpäeva keskmine temperatuur oli vaid periooditi alla nulli.
Aasta ilmastikunäitajad tuletavad meelde, kui habras ja ettearvamatu võib loodus olla. Sellised aastad panevad mõtlema, kui oluline on valmistuda muutusteks ja rakendada lahendusi, mis aitavad nende muutuste mõju vähendada ning tulevikku paremini kindlustada.
Artikli autor:
Triin Saue
METKi agrotehnoloogia valdkonna teadur
