Krahv Friedrich Georg Magnus von Berg (16.02.1845–22.03.1938) on oluline isik Eesti põllumajanduse, teaduse ja kultuuriloos. Ta oli tuntud oma pühendumuse ja innovaatilisuse tõttu, millega aitas kaasa Eesti põllumajanduse arengule.
Omandatud teadmisi ja oskusi propageeris ta ajalehtede ja ajakirjade vahendusel ning andis välja raamatuid, võttis vastu ekskursioone, näidates oma katseid ja majapidamist. Krahv Fr. Bergi elutööks oli talirukkisordi ‘Sangaste’ aretamine.
Talirukkisordi ‘Sangaste’ saamisloost
Talirukki sordiaretus Eestis sai alguse Sangaste mõisas, kus sellega tegeles krahv Friedrich Georg Magnus von Berg (1845–1938). Soov tegeleda sihipäraselt sordiaretusega tekkis krahv Bergil Inglismaal, kus ta praktiseeris sordiaretaja P. Schireffi juures aastatel 1866–1868.
Seetõttu alustas krahv Berg 1868. aastal rukkiaretuse lähtematerjali loomist, tuues sorte Inglismaalt, Saksamaalt ja Soomest. Nõrga talvekindluse tõttu ei osutunud aga need sobilikuks. Seejärel tegi ta mitmeid ristamisi erinevate rukkisortide vahel, saades üle 40 ristluskombinatsiooni, mida ta hindas põldkatsetes mitme aasta jooksul. Kuna lahknemise tulemusel olid populatsioonid väga erinevad ja ebaühtlased, valis krahv Berg uue, kuigi aeglasema aretusmeetodi, milleks oli üksiktaimede korduv valik.
Lähtematerjaliks sobis kõige paremini Vana-Kuuste mõisast Tartumaalt pärinev kohalik rukis, mis omakorda oli toodud Oisu mõisast Viljandimaalt. Tõenäoliselt oli tegemist Probstei rukkiga, kuna Oisu mõisa toodi 1850. aastate alguses Saksamaalt Probstei maakonnast kasvatamiseks rukkiseemet.
Probstei rukist ja kohalikku maarukist kõrvuti kasvatades toimus risttolmlemine ning 1875. aastaks kujunes meie oludesse sobiv talvekindel ja suure teraga kohalik populatsioon, mis sai edaspidi tuntuks kui talirukkisort ‘Sangaste’.
“Rukkikrahviks” nimetatud Friedrich Georg Magnus von Bergi poolt 1875. aastal loodud talirukkisort ‘Sangaste’ on vanim käesoleval ajal tootmises levinud kultuurrukki sort.
1889. aastal Pariisis toimunud esimesel maailmanäitusel sai ‘Sangaste’ rukki väljapanek teraviljade hulgas esikoha ja talle omistati suur kuldmedal – Grand Prix. 1893. aastal Chicago maailmanäitusel pälvis ‘Sangaste’ esimese auhinna. Hõbemedali sai ‘Sangaste’ 1888. aastal Harkovis toimunud ülevenemaalisel näitusel ja 1911. aastal Tsarskoje Selos toimunud Venemaa põllumajandusnäitusel.
‘Sangaste’ omaduste parandamiseks võttis krahv Berg kasutusele üksiktaimede valiku. Põllult koristati ühtlase võrsete pikkusega, pikkade peade ja tihedate pähikutega valiktaimed. Laboratooriumis valiti igalt valiktaimelt viis viljapead, mille terad kaaluti. Valikaia rajamiseks kasutati suurema terade kaaluga valiktaimede seemet. Ühe taime järglaskonda valikaias nimetati „pereks“. Aastatel 1875–1919 tipiti käsitsi igal aastal 500 eliittaimede peret, 1927. aastal oli valikaias ligikaudu 8000 peret. Hinnati talvitumist, võrsete arvu, taimede pikkuse ühtlikkust ja peade kuju. Ebarahuldavalt talvitunud või mittesoovitava fenotüübiga pered niideti enne õitsemist maha. Parimate perede saak koristati ja sellest saadi sordi ‘Sangaste’ eliitseeme.
Kuna krahv Berg ei korraldanud ise rukki võrdluskatseid, puudusid tal võrdlusandmed sordi majanduslike omaduste kohta. 1908–1909. aastal Harald von Rathlefi poolt 23 sordiga ühes korduses ja Seemnevilja Toimkonna poolt 1913–1914. aastal kahes korduses korraldatud katsetes ei olnud ‘Sangaste’ kõige saagikam.
Aastatel 1923–1939 viis Mihkel Pill Jõgeval läbi talirukkisortide võrdluskatseid. Eesmärk oli anda hinnang olemasolevatele sortidele, aidata põllumeestel valida kasvatamiseks sobivamaid sorte ja leida uut sordiaretuse lähtematerjali.
Sordi ‘Sangaste’ kasvatamine ja edasiarendamine Kanadas
Krahv Friedrich von Bergi pojapoeg Rene Roman Alexander Berg siirdus Kanadasse ja töötas Edmontonis Alberta Ülikooli sordiaretusjaamas. Ta teadis, et Soomes kasvatatakse ‘Sangaste’ rukist ning tellis 1951. aastal Soomest selle seemet nii katsetamiseks kui ka sordiaretuse tarbeks. Juba 1957. aastal anti sordile ‘Sangaste’ Kanadas seemnekasvatuse ja müügi litsents.
‘Sangaste’ suurimaks puuduseks oli taimede koristuseelne lamandumine. Seetõttu alustas R. Berg 1960. aastal sordist ‘Sangaste’ uue populatsiooni loomist. Eduka töö tulemuseks oli Kanada oludesse hästi sobiva sordi ‘Kodiak’ aretamine, mis registreeriti Alberta provintsis 1971. aastal.
‘Kodiak’ oli 20–25 cm lühema kõrrega kui ‘Sangaste’, hea talvekindluse ja seisukindlusega, kõrge saagikusega ning suurema teraga kui teised Kanadas kasvatatavad sordid. Aastatel 1989–1993 Kanada Saskatchewanis läbiviidud katsetes oli ‘Kodiaki’ keskmine kõrgus 121 cm. Teiste levinumate sortidega (‘Musketeer’, ‘Puma’) oli ta võrdne nii lumiseenekindluse kui ka seisukindluse poolest. Sorti ‘Kodiak’ kasvatati Kanadas laialdaselt kuni 1990. aastate alguseni.
Krahv Friedrich Georg Magnus von Berg panustas rukkiaretuse arengusse mitmekülgselt. 1924. aastal alustas ta katsetusi, et muuta rukis isetolmlevaks ja luua uusi populatsioone. 1927. aastal rajas ta Sangastes aretusaia, kus kasvas 3 654 isetolmelnud taime järglaskond. Aretusaiast kogutud parimaid üksiktaimi ning I ja II paljunduse teri esitleti ka 1928. aastal Eesti Sordiparanduse Seltsi poolt korraldatud kuuendal üleriigilisel seemnevilja näitusel.
Vaatamata hoolikale isoleerimisele, valikule ja katsetele ei õnnestunud krahv Bergil siiski luua isetolmlevat rukkipopulatsiooni. Siiski jäid tema tööd ja püüdlused rukkiaretuse vallas aluseks edasistele teaduslikele uuringutele ja sordiparandusele.
‘Sangaste’ sordiparandus ja säilitamine
‘Sangaste’ rukki säilitamisel ja täiustamisel oli pikka aega krahv Bergi asendamatuks abiliseks Constance Kalm, kes hoolitses sordi jätkusuutlikkuse eest. Tema algatusel hakati algseemnekasvatuses kasutama vegetatiivse paljundamise meetodit.
1939. aastast alates juhendas ‘Sangaste’ sordiparandust Jõgeva Sordikasvanduse Sangaste Aretusjaamas Mihkel Pill. Hiljem võttis selle töö üle Emilie Tsetser. Aastatel 1951–1984 viis sordiparandust edasi Herbert Tuppits. Seejärel jätkus ‘Sangaste’ algseemnekasvatus Sangaste Katsejaamas Lea Ranniku juhtimisel, keda juhendas Jõgeva Sordiaretuse Instituudi rukkiaretaja Ilme Tupits.
Tänapäeval on talirukkisort ‘Sangaste’ registreeritud Eesti sordilehes. Selle algseemnekasvatust, sertifitseeritud seemnete tootmist ja turustamist korraldab Maaelu Teadmuskeskus.
‘Sangaste’ rukist peetakse väärtuslikuks kohalikuks geneetiliseks ressursiks. Selle kasvatamist ja säilitamist toetatakse Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika meetme SORT abil, mis aitab hoida kultuuripärandit ja tagada geneetilise mitmekesisuse säilimise.
"Teie pead katab vanaduse valge lumi, kuid Eesti viljapõllud haljendavad Teie rukki igaveses nooruses. Iga aasta kannab Eesti pind kuldmerena Teie töö vilja. Kaunim töö on rahvale tehtud töö ja seda on olnud just Teie töö, andes rahvale igapäevast leiba."
nii kirjutas Soome Vabariigi suursaadik Holsti 1926. aastal krahv Friedrich Georg Magnus von Bergile.
Krahv Friedrich Georg Magnus von Bergi olulisemad saavutused:
- Teraviljade põldkatsete rajamine 1870. aastal, teraviljasegude katsetamine
- Rapsi põldkatsete läbiviimine 19. sajandi lõpul
- Heintaimede katsetamine (5 katset), rohumaade rajamine
- Kõrreliste ja liblikõieliste heintaimede silo valmistamine
- 36 kartulisordi katsetamine aastatel 1887–1901
- Kartulisordi `Sangaste Topaas` aretamine
- 12-põllulise külvikorra ja viljavahelduse kasutamine
- Uute liikide katsetamine (lutsern, päevalill, mais)
- Porgandi kasvatamise alustamine
- Mineraalväetiste katsete läbiviimine (superfosfaat, toomasjahu); esimene Tšiili salpeetri katse Liivimaal
- Alates 1890. aastast puuviljade kasvatamise propageerimine, kolme suure õunaaia rajamine Sangastes; Poola, Saksamaa ja Soome õuna- ja pirnisortide introduktsioon
- Esimesel ülevenemaalisel puuviljanäitusel Peterburis 1894. aastal esitles õunasorti Suislepp
- Korva luha veerežiimi reguleerimine lahtkraavitusega
- Sajandi alguses konstrueeris ja paigaldas Sangaste mõisas lüpsimasina ja piima jahutusseadme ning rajas telefoniühenduse (1896) ja elektrivalgustuse (1907) süsteemid
- Aasta maailmanäituselt Chicagos ostis teraviljade peksumasina ja aurumasina „Case“
- Konstrueeris kartulikombaini ja teraviljade sorteerimise tsentrifuugi
- Aastal müüs Tori hobusekasvandusele norfolk-roadsteri täku Hetman, kellest sai kuulsa tori tõugu raskeveo hobuste esiisa
- Rajas Sangaste mõisas dendropargi kogupindalaga 75 ha (kokku 460 erinevat liiki Euroopast, Väike-Aasiast, Põhja-Ameerikast, Siberist ja Eestist)
- Istutas Sangaste parki 3000 tammepuud
- Käis jahiretkedel koos tsaar Aleksander III, Otto von Bismarcki ja Napoleon IIIga
- Osales aktiivselt looduskaitselises tegevuses: korraldas metsloomade lisasöötmist talvel, avaldas mitmeid jahindusalaseid artikleid
- Kuulus mitmetesse teadus- ja põllumajandusorganisatsioonidesse:
Inglismaa Kuninglik Põllumajandusselts, Soome Põllutööselts, Keiserlik Venemaa Vaba Majandusühing, Tartu ja Riia Loodusuurijate Selts, Õpetatud Eesti Selts, Pariisi Leiutajate Akadeemia, Liivimaa Üldkasulik ja Ökonoomiline Sotsieteedi kirjavaheraja liige, Riia Loodusuurijate Seltsi auliige, Sangaste Põllumeeste Seltsi asutajaliige ja auesimees - Aastal valiti Tartu Ülikooli audoktoriks
Kokkuvõte olulisematest tegevustest
Sangaste mõis ja loss – 1866. aastal sai Sangaste mõisa omanikuks. 1883. aastal valmis Sangaste loss, mis on tänapäeval oluline ajalooline mälestusmärk.
Rukkiaretus – 1875. aastal aretas talirukkisordi ‘Sangaste’, mis on maailma vanim senini kasvatatav rukkisort.
Põllumajanduslikud uurimisprojektid – Tegeles teraviljade, kartuli, heintaimede, rapsi, päevalille ja maisi kasvatamise ning katsetamisega. Uuris liigniiskete alade kuivendamist, mineraalväetiste mõju, viljavaheldussüsteemi kasutamist ning rajas kultuurrohumaid ja dendropargi.
Tõukarja- ja hobusekasvatus – Edendas piimakarja ja hobusekasvatust. Tema sugutäkk Hetman pani aluse tori raskeveo hobusetõule.
Majapidamise mehhaniseerimine – Pööras suurt tähelepanu põllu- ja loomakasvatustööde mehhaniseerimisele. Konstrueeris kartulikombaini ja teravilja sorteerimise tsentrifuugi, rakendas masinlüpsi ning paigaldas mõisahoonetesse telefoniühenduse, elektrivalgustuse ja veevarustuse.
Artikli autor:
Vahur Kukk
METKi geenipanga peaspetsialist
Eesti Rukki Seltsi juhatuse liige
