Lihtsate ennetus- ja tõrjevõtete rakendamine aitab vähendada haigussurvet ja minimeerida fungitsiidiresistentsuse riski:
- Vali kasvatamiseks haigustele vähem vastuvõtlikud ja resistentsemad sordid.
- Kasuta viljavaheldust.
- Eemalda taimejäänused ja umbrohud.
- Rakenda fungitsiiditõrjet vastavalt vajadusele.
- Vaheta ja kombineeri fungitsiidipreparaate ning erinevaid toimeainerühmi.
Kuidas areneb taimepatogeenil välja fungitsiidiresistentsus?
Igas patogeeni populatsioonis on tõenäoliselt isendeid, kes on looduslikult vähem tundlikud teatud fungitsiidide või keemilise toimeaine rühmade suhtes. Kui patogeeni populatsioon puutub kokku nende fungitsiididega, jäävad resistentsed isendid ellu ja jätkavad paljunemist.
Pärast sama fungitsiidi või keemilise toimeaine rühma korduvat kasutamist hakkavad need resistentsed isendid populatsioonis domineerima ja fungitsiidi efektiivsus võib põllul väheneda.
Sama fungitsiidi või toimeaine rühma kasutamise lõpetamine võib mõnikord viia tundliku populatsiooni taastumiseni ja fungitsiidi toimeefektiivsus tõuseb. Kuid paljudel juhtudel on sama keemilise rühmaga seotud fungitsiidid ristresistentsuse tõttu samuti ohustatud ja ei taga enam selle patogeeni tõhusat tõrjet.
Fungitsiidiresistentsuse uuringud Eestis
Teraviljahaigustekitajate süstemaatilise fungitsiidiresistentsusuuringuga tegeletakse Maaelu Teadmuskeskuses alates 2018. aastast. Alustati talinisu nakatava kõrreliste helelaiksusetekitaja Zymoseptoria tritici uurimisest, sellele järgnesid odra haigustekitajad – ramularioositekitaja Ramularia collo-cygni ja võrklaiksusetekitaja Pyrenophora teres f. teres.
Uuringuetappe on palju ning kasvuhooaega kirjeldavate ja iseloomustavate, kõikehõlmavate tulemusteni jõudmine võib võtta aega järgnevad pool aastat kuni aasta. Kui uuringutegevust etapiviisiliselt kirjeldada, siis see algab suvel põllul haigustekitaja tuvastamise, kogumise, puhaskultuuride isoleerimise ja pikaajalise säilitamisega. Sügisel jätkub haigustekitaja isolaatide edasine uurimine erinevate laborianalüüsidega, sealhulgas määratakse molekulaarsete meetoditega fungitsiidide märklaudvalkude geenides mutatsioonid, mis mõjutavad fungitsiidide seondumise efektiivsust. Isolaatidele tehakse eri toimeainete suhtes keemilised katsed ning määratakse toimeainete efektiivsed kontsentratsioonid.
Järgnevates uuringutes keskendume helelaiksuse- ja võrklaiksusetekitajate (Z. tritici ja P. teres f. teres) kohastumisele ja tõrje efektiivsusele – selleks teostatakse nakatuskatsed provokatsioonifoonidel. Testime ka erinevaid kiirdiagnostika võimalusi haigustekitajate leviku ja fungitsiidiresistentsuse tuvastamiseks looduslikes populatsioonides.
Foto: Võrklaiksusetekitaja uurimiskava – haigustekitaja tuvastamine, kogumine, puhaskultuuride isoleerimine, säilitamine, laborianalüüsid (molekulaarsed, keemilised), nakatuskatsed.
Kontaktid
Andres Mäe
taimekaitse osakond
vanemteadur
[email protected]
Riinu Kiiker
taimekaitse osakond
vanemteadur
[email protected]
